Sõidame koju Högslandilt, kus veetsime nädalalõpu. Lihashaigete liit korraldas seal peredele nädalavahetuse. Kuigi ilmaga ei vedanud oli seal megatore ! Sai tutvuda teiste peredega, minna väiksele matkale, jalutada mööda mere äärt, ujuda basseinis ja soojendada end saunas. Eriti mõnus oli see, et sai kodunt välja, argipäeva rutiinist välja. Ei pidanud mõtlema söögi tegemisest ega muudest kohustustest. Lihtsalt kaks päeva olla ja nautida loodust, imeline ! Pean ausalt tunnistama, et natuke raske oli sulanduda rahva sekka, seal oli palju peresid kes on käinud Högslandil 4 aastat järjest, kõik olid omavahel tuttavad. Aga polnud hullu. Me saime tuttavaks ühe perega, kellel oli samuti sma 2 laps. Hea oli lobiseda ja me saime palju nippe tuleviku tarbeks, eriti paberimajanduse jaoks. Ja abivahendite osas. Nad olid nii üllatunud kui kuulsid, et me ei ole saanud Villele oma ratastooli vaid oleme selle rentinud Eestist. Et nemad said selle siis kui nende laps oli 1,5 aastane. Ja meile öeldi lastehaiglast, et Ville on liiga noor ja ta ei saa sõitmisega hakkama. Vale ! Saab küll ! Ja väga hästi ! Ühesõnaga saime aru, et on vaja peale käija ja Ville õiguste eest seista muidu jäämegi tema abivahendeid ootama.
Mul oli alguses natuke raske näha kõiki neid lapsi ja täiskasvanuid ratastoolides aga siis ma mõistsin, et see on nii tähtis Villele, et ta näeb, et on palju lapsi ja noori samas olukorras kui tema ja, et see on okei ! Ma olen väga rahul, et otsustasime minna ja veeta oma nädalavahetuse just seal.
No comments:
Post a Comment