Üks põhjustest, miks me tahtsime võtta koera oli see, et Ville kasvaks üles koos sõbraga ja õpiks arvestama ja õigesti käituma koduloomaga. Teiseks põhjuseks oli, et äkki on koer piisav motivatsioon end liigutada rohkem. Ja ausalt öeldes on mõlemad ootused end täitnud. Ville oskab ja teeb kutsale õrnalt pai, ei tiri ei sabast ega kõrvadest. Ja liigutab ta end samuti rohkem kui koer on läheduses, vaja on ju teha pai ja vaadata mida ta teeb ja aeg- ajalt on vahva talle ka palli visata :)
Alguses oli küll raske saada sellesse rütmi, et päeva jooksul vaja iga 2-3 tunni järel õue minna aga nädalaga loksus kõik paika, lihtsalt päeva planeerides vaja arvestada koera vajadustega ja päris ruttu see tundus juba igapäeva osana. Õnneks varsti on kevad ja ei ole vaja talvekombekat panna ja saab natukene lihtsamalt õue :)
Tegeleda oleks vaja veel võõraste inimeste peale hüppamisega ja vankri kõrval ilusti kõndimisega. Õpetatud ja kasvatatud koeraga on palju kergem elada kui kasvatamata koeraga. Seega tegeleme kogu aeg jooksvalt talle uute oskuste õpetamisega. Hetkel teab kutsa, et liftis alla sõites ta istub ja ootab ning tuppa tulles ootab rätiku peal, et käpad kuivaks.
Vahva on koos kasvada :)
No comments:
Post a Comment