Miks alustan järjekordselt blogimist ?

Olen alustanud ja kirjutanud blogisid mitmeid kordi. Alati olen kirjutamise pooleli jätnud. Nüüd aga olen otsustanud alustada kirjutamist uuesti, sest tahan mäletada ja säilitada kõiki mälestusi meie pere oluolust.

Tutvustan esimeses postituses meie pere. Meie pere koosneb minust ja minu abikaasast ja armsast pojast kes on hetkel 1,4 aastane. Ja paari nädala pärast liitub meiega ka väike karvapall inglise springerspanjel nimega Muumi. 

Tahan mäletada kõiki vahvaid tegemisi mida lapsega tegema hakkame ja seega tahtsin alustada uuesti blogiga. Kavatsen lisada palju pilte, kirjutada poja diagnoosist ning seda lähemalt tutvustada ja meie pere tegemistest, et oleks hiljem hea meenutada.
Esimesed neli päeva peale diagnoosi teada saamist ma ainult nutsin ja siis hakkasin mõtlema, et keda see nutmine aitab ? Mind ? Ehk natukene. Peamine on pakkuda Villele parimat lapsepõlve mida saame, sest me ei tea kui pikalt on meile antud aega koos olla ja kasvada. Niiet olen otsustanud mitte aega kulutada enam halamisele ja nutmisele. Peitu samuti ei poe. Villele on küll jagatud halvad kaardid, nimelt sünnib Eestis sama diagnoosiga 1-2 last aastas aga seda diagnoosi keegi muuta ei saa ja nutmine seda kohe kindlasti olematuks ei muuda. Seega mida varem kogu olukorda aksepteerida, seda varem saame jätkata oma tavalist eluolu ja pakkuda Villele seda mida ta kõige enam vajab: armastust, lähedust ja parimat lapsepõlve mida saame pakkuda.

Pilt on tehtud Krisse poolt kelle juures enne jõule pildistamas käisime. Ville on siin 1,1 aastane :)