Tänane päev on kuidagi raske olnud. Ei suuda kuidagi peast välja saada neid mõtteid, mis on seotud Villega. Kui ebaõiglane see ikka on, et temale jagati sellised kaardid. Ainult paar last aastas sünnib Eestis sama diagnoosiga. Miks ometi tema pidi selle saama ? Oeh. Esimene aasta pidi kõige raskem olema, peale diagnoosist teada saamist. Ja ma täitsa usun seda. Nii kohutavalt raske on näha last nõrgemaks muutumas. Ja sinna ei saa midagi teha. Mõned kuud tagasi ta võttis käputamis asendi ja hoidis seda natuke aega ja oli kõhuli pikalt. Aga nüüd ta enam ei jaksa võtta käputamisasendit ja kõhuli ta ka ei taha väga olla. Proovin küll meelitada aga ei ole veel õnnestunud. Sunniviisiliselt ka ei saa teda kõhuli panna, esiteks ta siis ainult nutaks ja keeraks end kohe teistpidi. Ja viimasel ajal vankris istudes vajub ta nii tihti küljele ja  teda on vaja sättida kogu aeg, et ta külili ei istuks. Paar kuud tagasi suutis ta veel ilusti istuda. Oeh. Ja nii palju kui ma uurinud olen sma laste kohta siis ei soovitata neid tagant sundida, sest nad väsivad ruttu ja tagant sundimine võib olukorra hullemaks teha. Pigem lasta lapsel teha nii palju kui ta ise suudab.
Ja enda peale olen pahane. Ma suutsin terve nädala tervislikult toituda ja liikuda ja täna siis emotsioonid tegid oma töö ja ma sõin nii palju magusat. Loodan, et homme on parem päev. Ja, et ma suudan oma emotsioonidega paremini toime tulla. Peaks homme pikema tiiru õues tegema ehk see aitab mõtted klaariks saada.
Õnneks on homme Villel ujumine, saab rutiinist välja ja talle see nii meeldib, ta on nagu väike kala :) Ja ta liigutab oma jalgu vees palju rohkem :)

Pildil oleme Villega ühel suvisel kontserdil, oli seal alles palju rahvast ! Natuke kuulasime ja läksime koju, Ville on siin 8 kuune :)