Olen saanud positiivset tagasisidet oma blogi avamise kohta, aitäh teile armsad lugejad ! Ma mõtlesin pikalt kas hakata kirjutama või ei. Kaalusin plusse ja miinuseid ja lõpuks otsustasin, et  hakkan kirjutama. Peamised põhjused miks alustasin:

• Teraapia mulle, see tähendab, ma saan oma mõtted kirja panna ja neid analüüsida. 
• Saan lisada pilte, videosid ja kirjutada meie tegemistest, et ei unustaks midagi.
• Spinaalse lihasatroofia kohta on nii vähe infot eesti keeles seega tahtsin tutvustada elu selle diagnoosiga.

Hetkel olen otsustanud kirjutada ainult Ville uneaegadel, ma ei taha tema ärkveloleku ajal istuda arvutis ja tahvlis. Ma parema meelega mängin ja tegelen temaga :) Ja kirjutan kõigest, mis pähe tuleb, kõik lootused ja hirmud ja kõike muud mis sinna vahele jääb. 

Ma kodus olles olen juba suutnud diagnoosiga leppida aga õues jalutades ja nähes kõndivaid lapsi tekib ikka kurbus hinge. Ja ükspäev nägin ratastooliga last poes ja hakkasin nutma. Lapse vanemad vaatasid vist, et ma olen veidi hull. Aga see teadmine, et sinu laps ei hakka kunagi kõndima ja temast saab ratastooli laps on ikka emotsionaalselt väga raske. Tahaksin loota ja uskuda, et aja möödudes see ei tee enam nii haiget, sest Ville on ju ikka sama vahva ja tore poiss edasi ja mis siis, et ratastoolis ! 

Pildil on Ville oma sünnipäeval :) Täpselt ühe aastane :) Tort pole just kõige kaunim aga isetehtud ja maitses imeliselt !