Olen siin vahepeal mõtteid mõlgutanud lasteaia ja töö kohta. Lasteaeda paneks Ville siis kui ta rääkida oskab, sest kuigi ta saab oma abistaja siis tahan ikkagi olla kindel, et ta saab oma soove tugiisikule väljendada ja saab kodus oma päevast rääkida. Lasteaia kohta on mõtted ja plaanid selged aga minu töö, vot sellega olen vähe kimpus. Oma eriala tööle, lasteaia õpetajaks, ma tõenäoliselt enam minna ei taha. Leian, et see on emotsionaalselt liiga raske, olla päev läbi kõndivate lastega ja siis tulla koju ja näha Villet, kes on ratastoolis. Olen mõelnud, et üheks tuleviku variandiks on minna kooli, õppida kas füsioterapeudiks või tegevusterapeudiks, siis ma saaks ka Villet kodus oma erialaga rohkem aidata. Õnneks on veel aega ja ei pea otsustama nüüd ja kohe. Saan kodus veel keelt õppida, sest kui otsustan kooli minna siis võõrkeeles õppida oleks kindalsti raske.

Hetkel olen meie elukorraldusega rahul. Saan olla kodus ja tegeleda lapsega, hindan seda aega väga. 

Pilt on tehtud eile, Villel on siin nii vahva kaval nägu :)