Ratastoolist.

Ma olen nüüd viimasel ajal hakanud harjutama end mõttega, et Ville ei hakka kunagi käima ja sügisel saab loodetavasti oma esimese ratastooli. Peale diagnoosi teada saamist ma ju teadsin seda ja kui ausalt öelda natuke isegi kahtlustasin enne kui me sinna arsti kabinetti astusime. Ma ju nägin kogu aeg, et Ville lihased on nõrgad aga püüdsin ennast veenda, et äkki siiski ta hakkab kōndima. On ju olnud palju lapsi kellel on hüpotoonia ja kes hakkavad 2-3 aastaselt käima, hüpotoonia oligi Ville esialgne diagnoos seega ma surusin kõik need mõtted maha ja lootsin ja tahtsin uskuda muud. Tahtsin nii väga uskuda, et Ville hakkab käima. Aga. Meil nii ei läinud, veebruari alguses, mu elu kõige raskemal päeval, tulid arsti sõnad: teie laps ei hakka kunagi käima, tal on edenev lihashaigus. Ja need viimased paar kuud on lihtsalt möödunud nii kiirelt mitmete arstiaegadega, füsioteraapia käikudega, paberitööga ja erinevate ametiasutuste vahel käimistega, et saada teada ja uurida erivajadusega laste õigusi, siis ma olen lükanud selle ratastooli mõtte kuhugi kaugemale. Ja alles nüüd hakanud seda endale teadvustama. Ja raske on. Väga väga raske. Küllap ma pean lihtsalt lähenema olukorrale hoopis nii, et ratastool annab Villele vabaduse liikuda ja see on ju ometigi ainult positiivne ! Pean vaatama olukorda lapse vaatevinklist mitte enda.