Seisulauast ja muu loba

Appi, kuidas Ville vihkab seisulauda. Ta nii nutab kui teda sinna panna. Sellistel hetkedel ma nii vihkan seda haigust. Ma pean oma lapsele selliseid pisaraid põhjustama ainult sellepärast, et ta saaks päevas seismist harjutada, et ta lihased saaksid natukenegi tööd ja ei närbuks nii ruttu. Argh.
Nii, sain natuke oma raevu välja elatud. Ega meil midagi muud üle ei jää kui teda edasi igapäevaselt sinna seisma panna viie minuti kaupa ja teda seal lõbustada, et ta sellega ära harjuks. Mingi hetk peaks ta seal olema hommikuti ja õhtuti ca pool tundi, et jalalihased saaksid piisavalt koormust aga millal me selleni jõuame, ma ei tea.
Siin ta siis aitab oma seisulauda õigeks timmida ja ainuke asi mis ta seal seisulauas maha rahustas oli kruvikeeraja, väike meistrimees :)

 Eelmise nädal käisime veel erinevaid abivahendeid vaatamas. Kuna Ville veel nii pisike siis saime proovida ainult paari käru ja ühte ratast. Seal oli ka üks laste kolmerattaline, mida ta oleks saanud proovida aga ta oli selleks ajaks igasugustest proovimistest nii väsinud, et ta ei tahtnud enam midagi proovida. Niiet kolmerattaline jäi järgmiseks korraks :) 

Ülejäänud nädalavahetus möödus tegusalt ja toredalt, Villele tulid vanaema ja tädi ja tädipojad külla. Need päevad möödusid väga ruttu, et kahju kohe. Aga õnneks plaanime ise neile külla minna paari nädala pärast. Me pole peaaegu pool aastat Eestis käinud, sest neid kõiki arstikäike, terapeutidekäike ja paberitööd on nii palju olnud, et ei ole saanud minna. Aga loodan, et paari nädala pärast õnnestub ikka minna :)