Täna teen ma ühe postituse kus ma ainult kiidan Villet, sest ta on nii tubli ! Ta on oma 1,9 eluaasta jooksul pidanud juba nii palju üle elama. Alates eelmise aasta sügisest hakkas ta käima regulaarselt füsioteraapias ja algasid loendamatud arstidel käigud ja analüüsid. Ta kaotas võime roomata ja keerata ja ei suutnud ilma toeta istuda, samuti ei jaksanud ta olla enam kõhuli. Alates jaanuarist kui saime uue füsioterapeudi on tema füüsiline areng parem kui varem ! Märtsis saime seisulaua mida ta alguses vihkas ja ma olin ikka täitsa ahastuses. Tegin hullult trikke ja ostsin teda ära kommidega, et ta oleks nõus seal olema kasvõi paar minutit. Kaks nädalat harjutamist võttis aega, et ta oleks nõus ise seal seisma ilma, et ma peaks hullult klouni mängima. Ja tänaseks on seisulauast saanud igapäeva osa, ta seisab seal hommikul ja õhtul ca 45 minutit. Ja pole vaja isegi mitte ühte kommi enam, et ta seal seisaks, sest ta naudib seal olemist !

Peale seisulaua kasutamist, ca 1,5 kuu pärast ma märkasin, et Ville on hakanud ennast keerama jälle. Öösiti ta ärkas üha vähem, ta ei andnud enam märku, et teda peab keerama, sest ta keeras end läbi une ise. Ja ilma toeta istumise aeg hakkas pikenema. Kõigepealt ta jaksas paar minutit ja nüüd on see aeg  pikenenud 10 minuti peale !
Alates mai lõpust saime Villele salbumetoli rohu. See on andnud talle rohkem jõudu ja energiat. Me oleme seda kasutanud nüüd kaks kuud ja on selgesti näha, et Ville jaksab pikemalt mängida ja trenni teha ! Näiteks selle nädala füsioteraapias ta oli nõus olema kõhuli ca 3 minutit, ma olin nii üllatunud ja õnnelik ! Viimati ta oli nii pikalt kõhuli eelmine aasta !

Ja üks suur ja tähtis asi on veel mis on teinud Ville iseseisvamaks ja õnnelikumaks- Panthera Micro ratastool. Ta sõidab mööda korterit ja tal on sära silmis, sest ta saab minna sinna kuhu ta tahab ! Ta rallib ringi ja avab köögikappe, ajab koera taga ja sõidab meie eest ära ja naerab ! Me rentisime selle juuni alguses ja see oli ainuõige otsus !

Pildi peal ta võtab kapi küljest maalriteibi tükke, ma panin need talle sinna, et ta saaks treenida natuke käsi ja peenmotoorikat.
Ma olen uhke, et mul on nii äge ja tubli poeg ! Ta on mind õpetanud olema kannatlikum ja elama päev korraga. Igat päeva peab hindama ja uskuma ning lootma parimat. Peab olema positiivne ja mitte laskma sellel haigusel juhtida meie elu ! Ma tahan, et Ville kasvaks ülesse teadmisega, et ta saab teha kõike, mida ta soovib- ta ainult vajab selleks natukene abi ! :)