Oh, nii tore on vahelduseks Eesti tulla ! Nii tore on näha tuttavaid ja sõpru ja lobiseda oma emakeeles ! Olen oma identiteedikriisist vist üle saamas, mida aeg edasi seda rohkem harjun meie uue elukorraldusega ja lepin sellega, et Ville ei kõnni. Ta ümber on nii palju inimesi, kes temast hoolivad ! Ja ma lihtsalt ei saa endale lubada kodus istumist ja nukrutsemist, tahan talle maailma näidata ja sõpradel külas käia ! Olen märganud, et lapsed kohanevad ruttu ja ma ei peaks olema õnnetu, et Ville teiste lastega joosta ei saa ja seetõttu arvama, et tal on raske sõpru leida ! See on vale ! Kuigi Ville ise ei saa minna teiste laste juurde, teised lapsed tulevad Ville juurde ! Märkasin seda kahel järjestikusel päeval ja eri lastega, see oli minu jaoks nagu ahhaa moment, sest mulle jõudis kohale, et Ville oma oleku ja iseloomuga leiab omale sõbrad mitte kõndimisvõimega. Ja tuleviku suhtes on mul idanemas väike plaanike aga sellest ma veel ei räägi, sest see võib veel muutuda. Paar päeva oleme veel Eestis ja esmaspäeval läheme tahasi koju. Proovin suvel pikemaks ajaks tulla, peab lihtsalt sättima Ville teraapia ajad nii, et saaks olla maal vähemalt nädalakese, siis saaks mahutada veel põnevaid tegevusi päevaplaani. Selle minipuhkuse kavva ei mahtunud pooledki kohtumised, mida oleks tahtnud korraldada, niiet järgmine kord näeme kallid sõbrad ! Lisan postituse lõppu veel mõned pildid mis ma olen viimastel nädalatel teinud ja ehk hakkan käima tihedamalt kirjutamas, sest motivatsioon hakkab tagasi tulema  :)