Pea on viimasel ajal nii tühi, et ei oska midagi kirjutada. Tundub, et peal on miskine kevadine identiteedi kriis. Tundub tobe seda kirjutada aga ma tunnen nagu oleks ennast ära kaotanud. Ma ei oskagi ennast enam kuhugi paigutada, tunnen nii paljudes kohtades võõrkehana. Ehk see on seotud sellega, et iga kord kui kuhugi minna keegi ikka küsib, kas Ville juba kõnnib ja siis peab sellele vastama. Ja nii see lähebki. Kogu minu elu juhib hetkel see haigus. Kõik plaanid on vaja teha nii, et ükski füsio ega ujumise aeg vahele ei jääks. Pluss kaks korda päevas peab Ville seisulauas seisma. Pluss muud igapäevased harjutused. Loomulikult ma teen seda kõike rõõmuga, sest Ville vajab seda ja see aitab teda.  Aga mulle lihtsalt tundub, et ma olen iseennast ära kaotamas sinna diagnoosi. Peab oma hobid jälle ette võtma, olen nad liiga kauaks tahaplaanile jätnud. Proovin oma käsitöö asjad ülesse leida ja tegutsema hakkata.
Lisan veel lõpetuseks mõned vahvad pildid Villest ja proovin ikka tihedamalt postitada.